Minu teine kohtumine Jumalaga

Pärast neid võrratuid vaimulikke kogemusi otsustasin sõita kodumaale Smolenskisse, et kontrollida, kas tõepoolest Jumala vägi tegutseb ka minu kaudu. Kogesin tollal, et kohe, kui hakkasin palvetama, tundsin eneses tulekuumust, “läksin põlema". Kogedes kuumust oma kätes kui märki Jumala ligiolust, oli vajadus seda kiiresti edasi anda teistele. Muidu lihtsalt „põled". Sel ajal olid Minski koguduses probleemid. Võimud püüdsid otseselt mõjutada koguduse tööd, üritasid vahetada juhte omale meelepäraste vastu. Väga rangelt kontrolliti kogu koguduse tegevust. Suur segadus!

Sõitsin Smolenskisse. Oli pühapäev. Minu venna Aleksandri kodus oli rahvas kogunenud jumalateenistusele - nii umbes 40-50 inimest. Koosolek algas. Istusime kolmekesi, pastor Aleksander Bulõgin, mina ja minu vend Aleksander, koguduse ees. Meie taga oli küllaltki suur ümmargune laud, millel olid Piiblid, raamatud. Mulle anti luba jutlustada. Kui algas ühispalve, kogesin endas Jumala Vaimu mõjutust ja südames tundsin vajadust palvetada oma venna eest.

Mäletan, et kui pöördusin tema poole ning jõudsin vaid veidi oma kätt sirutada ja öelda: "Issand, õnnista!", ja minu vend oli hetkega lamamas meie taga oleva laua all. Ei mingit sõna ega häält, vaikus, vaid jalad ulatuvad laua alt välja. Just alles oli ta koos teistega palvetanud, ja nüüd lamab laua all. Pastor Bulõgin hakkas oma toolil nihelema, ei mõista, mis juhtus. Võib olla haigushoog või teab mis... Aleksander lebas niiviisi paar minutit, kuni ronis laua alt välja, nägu punane, ja hüüdis kui pasunast: "Halleluu-uu-ja! Hallee..luu...ja......!" Kõik kohalolijad olid hämmingus – mis küll toimub? Aleksander aga jätkas. Ja nii kõvasti, et kõrvad seda vaevu talusid. Pöörasin taas oma peopesa veidi tema poole, et näha, mis edasi saab. Ja mees uuesti pikali laua all! Vaikus! Kõik vaatavad ja ootavad. Kahe-kolme minuti pärast tõusis ta laua alt ja hüüdis jälle kõrvulukustavalt: “Hallee..luu..ja....!”

Pastor oli juba päris närviline ja sõnas vaikselt: "Jaa-jaa, vennad, midagi peab tegema." Ka mina mõtlesin nii. Ja pöörasin rahulikult oma peopesa nende poole, ja mõlemad lamasid ühe hetkega laua all. Inimesed ei suutnud enam millestki aru saada. See kõik oli midagi täiesti mõistmatut. Miks inimesed kukuvad, miks üks, miks mõlemad? Kui see on saatanast, siis millega seletada järgnevat – mu vennal Aleksandril oli juba lapsepõlvest peale probleem kõrvadega. Poiss sai külma ja kõrvast hakkas mäda voolama, pidevalt oli vaja vatitroppi kõrvas hoida. Isegi Nõukogude armeesse teda ei võetud ühe kõrva täieliku kurtuse tõttu. Ja nüüd oli vend hetkega paranenud! Oi kuidas ta rõõmustas! Jah, sellised olid minu esimesed kogemused pärast kogetud õnnistusi.

Sain osaleda koosolekutel, mis olid tiined võimsast Jumala ligiolust.

Kogesin erakordset Püha Vaimu võidmist. Kõik, mis ütlesid palves, see sündis. Kui ütlesin: "Jeesuse nimel ta saab terveks!", siis ta sai terveks. See kõik oli vapustav, uskumatult vapustav.

Kuid pea algasid probleemid. Mitte kõik ei saanud enam kogeda abi, ja ikka vähem ja vähem vastas Jumal mu palvetele. Mäletan, et sõitsime venna Aleksandriga Armeeniasse teenima inimesi Jumala Sõnaga. Armeenlased on tuline rahvas, nad süttivad kergesti ning ei vaja pikki jutlusi ega koosolekuid. Eelnevalt oli vend Aleksander seal käinud ja Jumal oli oma rahva usku kinnitanud tervenemiste ja vaimulike õnnistusega. Seal oli olnud mees väljaväänatud labajalaga, mis palve ajal kõigi nähes pöördus normaalsesse asendisse. Nad tulid kokku rõõmsa ootusega. Me alustasime palvet, palvetasime nende vaimuliku teenimise pärast, erinevate vajaduste pärast, palvetasime innuga, aga tulemused olid vähesed. Pärast teenistust tulid vennad ja ütlesid: "Vennad, kuidas võib teid usaldada? Teie ütlete: Jeesuse nimel, ole terve! Aga inimene ei ole terve. Ütlete: silmad avanegu!, aga inimene ei näe. Mis Vaimus te toimite?"

Neil oli õigus küsida, aga meil ei olnud vastust. Millega ennast õigustada? Mitte millegagi?! Tõepoolest, tervenes võib-olla vaidkümnendik palvele tulnutest. Olime löödud!

Oma südames otsustasin küsida sama küsimuse otse Issandalt. Uskusin, et kui Jumal on end mulle ilmutanud oma väes ja armastuses, siis tean, et saan selguse. Hakkasin palvetama, et saada vastust. Paastusin. Esimene kord ühe nädala, hiljem kaks- kolm nädalat. Küsisin: "Issand, miks sinu vägi ei toimi enam selliselt kui meie esimestel päevadel?" Kas see põhjus on meis, või oli lihtsalt eriline aeg? Issand andis ja Issand võttis? Oli palju arutelusid, kuid peale jäi see viimane: Jumal andis, Jumal võttis. Kasutas sind teatud aeg, ja nüüd jätka oma tavapärast elu. See kõik ei rahuldanud mind. Ka vendadel minu lähikonnas olid kahtlused ja eriarvamused. Fakt oli aga see, et Jumala vägi toimis, ja enam ei toimi.

Kaheksakümnendate lõpus kutsuti mind Sõnaga teenima Harkovisse. Oli hea jumalateenistus. Selle koguduse üheks pastoriks oli Anatoli Bondarenko, kes kutsus meid oma koju ööbima. Nad elasid suure korrusmaja ühetoalises korteris. See mees oli tuline Issanda sulane. Mäletan, vestlesime temaga üle südaöö, ja mu südames oli igatsus: tule Issand, ilmu mulle, vajan vastust. Heitsin diivanile magama ja uinusin. Umbes kella kahe paiku ärkasin ja kogesin Issanda erilist ligiolu.

Jumala ligidusse jõudes olen kogenud alati Tema au, valgust ja väge. Tundsin, Ta on siin! Jälle vaimustus, taas rõõm. Tundsin, et hakkan kaotama meelevalda oma keha üle, otsekui läheksin sellest välja. Ei tunneta enam oma keha. Teadsin, et kohe-kohe olen kui halvatu. Mõtlesin, et on vaja hoiatada oma sõpru, et nad ei kohkuks, kui näevad midagi taolist ärgates. Haarasin laualt salvrätiku ja tüki šokolaadi ning kirjutasin: "Olen Isaga. Ärge muretsege!" Panin selle “kirjutise" oma rinnale ja jäin ootama. Jumala ligiolu kogemuses on rõõm ja vaimustus. Oleksin nagu Jumala kätel. Kogesin, kuidas Jumalik armastuse laine mind haaras ja lootsin, et väljun oma kehast nagu esimesel korral. Samal ajal sõnastasin mõttes oma küsimust: Issand, miks Sinu vägi ei avaldu enam nii nagu varem?

Ja siis nägin silmanurgast, kuidas läbi koridori seina tuleb tavaline inimene. Hakkasin juba kahtlema, kas lihtsalt ei tundunud see nii. Ta tuli mööda koridori, seljas pikk rüü, ei midagi erilist. Eelmisel korral nägin Teda säramas au valguses, suuruses ja võimsuses kui kogu universumi loojat... Aga nüüd on Jeesus kui tavaline inimene. Mu süda juubeldas, koges Jumala armastust, aga minu mõistus oli segaduses. Jeesus tuli mu juurde ja ütles: "Kuule, sa tahad teada tõde, miks minu vägi ei toimi TEIE juures?" Ta hääl oli etteheitev, rõhutades sellega, et just MEIE olime kaotanud Tema väe. “Ja sa tahad teada tõde?“ - „Jah, Issand."
Ta seisis mu peatsis, vestlus toimus mõtetes.,,Kas sa mäletad minu sõnu: Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist päevast päeva enese peale ja järgnegu mulle, sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, see päästab selle. (Lk 9:23-24) Kuidas sa seda mõistad?"

Ütlesin: “Et meie igapäevase elu probleemid, mis on seotud sinu teenimise ja usuga, on minu rist.”
"Sa mõistad valesti.”

Ja siis ta selgitas, mida ma enam sõna-sõnalt ei suuda edasi anda, aga mõte oli, et ennast salata tähendab tunnistada ennast võimetuks, täielikult pankrotis olevaks, tunnistades, et ise ei suuda midagi. Paulus kirjutab, et nõtruses saab vägi täielikuks... ja kui ma olen nõder, siis ma olen vägev.

Kui inimene oma jõuga, mõistusega, tunnetega, st kogu hingest püüab teenida Jumalat, siis on see vale!

Teiseks mõtlesin, et rist on igapäevane vaev ja raskused. Jeesus ütles:,,See on vale arusaam! Risti enesele võtmine tähendab seda, et lähed koos minuga Kolgatale, et end lasta minuga koos risti lüüa ja sured ka minuga ristil. Sinu hingeline inimene peab surema!"

Olin vapustatud. Meile õpetati, et hingeline inimene, meie isiksus, on kristlane, kes igatseb päästet, igatseb tunnetada Jumalat. Selline oli minu stereotüüp. „Issand, andesta, ei saa aru, kuidas saab surmata hingelist inimest, oma mõistust, tundeid ja tahet. (Hing ju haarab endasse meie intellekti, emotsioonid ja tahte.) Seda ei ole võimalik anda surma, selle kõigega ma ju teenin Sind!"

Issand ütles: "Ja selle kõik pead sa hülgama ja surema Kolgatal. Koos minuga. Laskma end risti lüüa koos minuga!"

Olla koos Issandaga risti löödud? Apostel Paulus kirjutab roomlastele (6:6): ...teades, et meie vana loomus on koos Temaga löödud risti, et see patune ihu kaotataks. Ja lisab 2 Kr 4:10: me kanname alati oma ihus Jeesuse Kristuse surma, et ka Jeesuse elu avalduks meie ihus.

Sel viisil ei tule ei uhkus, kõrkus ega ülbus esile sinu elus ja sinu hingeline inimene koos kõigi oma võimetega on täielikult allutatud Pühale Vaimule.

Olin vapustatud. Ei suutnud mõista seda tõde. Ütlesin Issandale, et ei suuda seda mõista. Issand ütles: "Kohe mõistad."