Jumal kiirgab jõudu, intellekti, oma tundeid

On küsitud, milline on Jumal. Ebamaine, kordumatu. Meie päike, isegi miljard meie päikest on pimedus tema valguses. Selline on Jumal – mõõtmatu jõud ja energia! Kuigi olin oma kehast väljas, ei võinud vaadata sellesse valgusesse. Ta on kui tulemägi miljarditest päikestest, kes valgustab kogu universumi. Kõik muu kahvatub, lihtsalt kahvatub! See ei ole füüsiline valgus - see on elu, ülikülluslik elu. Elu, mis kannab endas elu, rõõmu, vaimustust. Jumal kiirgab jõudu, intellekti, oma tundeid. Kõik, mis satub tema ligiolusse, täitub Temaga. Minu anum oli tühi ja ma hakkasin täituma, kogema Jumalat. Tundsin, et see valgus voolas nagu jõgi. Minu olemus täitus selle elujõega, mis voolas Aujärjelt. Tema ise on elu. Tunnetades Teda, hakkame armastama, nagu Jumal armastab, hakkame mõtlema, nagu Tema mõtleb, hakkame uskuma, nagu Tema usub - kõik, mis on Temas, see kuulub ka mulle! See kõik sai reaalsuseks minu esimesel kohtumisel Jumalaga. Mu esimesed sõnad olid (kahekõne toimus mõtetes): “Issand, nii mitu aastat olen usklik olnud ja järginud sind, kuid ma pole mõistnud isegi miljardikku sellest, kuidas sina armastad inimest. Ma olen jutlustanud sellest, et Jumal armastab meid, et ta andis oma Poja, aga see oli vaid surnud,,kirjatäht". See kõik oli mul läbi elamata, tõeliselt kogemata vaid kirjatäht".
Ma mõistsin, kui inimlikuna olin kujutlenud Tema ohvrit. Nii nagu seda teeb ebatäiuslik inimene. Me ei suuda iialgi kujutleda, et Kolgatal suri Looja! Seal suri elu ise, armastus ise. Jumal on armastus. Olin seda kirjakohta lugenud võib-olla tuhat korda, kuid minu arusaamine oli kiilutud kinni minu võimega armastada. Meil inimestena on pea võimatu haarata seda mõistet: Jumal on armastus. Vahel Jumal puudutab meid oma Püha Vaimuga, vahel annab tunnetust ja arusaamist, aga need on vaid ajahetked, mis mööduvad. Nii on Maa peal! Aga tema juures - tunnete ookean. Armastus haarab sind, valab su üle, kui hingad temas, näed teda ja kõneled temaga.

Küsitakse, milline on tema nägu! Ei tea. Nägin vaid ta näo kontuure. Võimatu on vaadata talle silma, sest need kiirgavad tervet elu, kogu rõõmu, kogu vaimustust. Tema silmad! Kui ta võttis mind oma kätele, nägin tema naeratust. Tal oli pikk helkiv rüü. Temas olid miljardid päikesed ja ma põlesin, sulasin Jumala suuruse ees. Kui Ta mind täitis oma olemusega, võrdlesin oma senist religioosset elu sellega, mida Tema mulle andis; eelnev oli kui öö võrreldes päevaga. Meil inimestena on oma kristlikud ideed ja kristlik ideoloogia ja arusaamad, püüame luua mingit oma mudelit või etaloni, et siis sellega ennast võrrelda. Tegelikult peame saama allikaks. Põhimõte on selles, et Tema annab meile elu, ülikülluslikult, ja meie peegeldame seda edasi, seda, mis Tema on meile andnud! Seda me saame, olles Temaga osaduses. Ütlesin Talle: "Palun anna andeks, Issand, et ma nii palju aastaid ei ole sind tundnud!" Ma mõistsin, et meie vähene Jumala tundmine on Talle valus.

Paljudel on aeg olla juba täiskasvanud kristlane ja tunda Jumalat ja peegeldada tema elu, aga sageli me ei mõista lihtsaid põhitõdesid. Ta ei vastanud mulle. Ta tuli veel lähemale. Ma kartsin Talle silma vaadata. Esimene sõna Temalt mulle oli küsimus (mäletan seda sõna-sõnalt, sest seda on võimatu unustada): "Oled sa valmis kannatama minu eest? Oled sa valmis surema minu eest?" Olin segaduses, õigemini oli see väga ootamatu küsimus. Pärast lühikest mõtlemist vastasin: "Issand, kui sina annad mulle jõudu, olen valmis minema surma ja kannatama!" Seejärel küsis: "Mida sa soovid? Palu minult. Ma annan sulle kõik." Kõik! Sel hetkel ma hakkasin palvetama keeltes. Ja kui ma palvetasin keeltes, mõistsin, mida kõnelen. Minu vaim räägib, aga mina saan kõigest aru. Igast sõnast! Olin sellest palvest vapustatud. Palve järel mõtlesin ja tegin endale otsuse - edaspidi mitte ühtki palvet omast mõistusest minu emakeeles! (See oli mu esimene reaktsioon. Tegelikult on vaja palvetada ka mõistusega.) Mitte kunagi! Kuna see on lihtsalt lora! Nägin, kuidas palve keeltes (vaimus) muutus otsekui füüsiliseks valguseks, nagu eredaks prožektori valgusvihuks, mis otse Temani jõudis! Ja Ta võttis vastu selle valguse. Jumala olemus, Tema kuju võtab selle valguse endasse ja saadab sellele kohe peegelduse. Nii nagu peeglis. Ma ütlen „,nii nagu“, kuna ei ole millegi muuga võrrelda. Jumal ütleb oma sõnas: "..et me tõtt taotelles armastuses kasvaksime kõiges selle sisse, kes on pea, Kristus..." (Ef 4:15).

See on, et me tõelises armastuses suhtleme Issandaga. Keeltes palve on kõige võimsam relv, mille Jumal on meile andnud. Kirjutatud on: "Aga teie, armsad, rajage endid pühimale usule ja palvetage Pühas Vaimus." Mäletan, et ütlesin: "Issand, mul on ees keeruline elu. Palun kinnita ja toeta mind!" Olin sel ajal rikas ja kõigiti kindlustatud inimene - mul oli edukas äri. Olin hämmingus oma palvest. Mis võiks juhtuda? Mõtlesin, et tõenäoliselt vangla, kuna olen ju selles liikumises. Issand ei andnud mulle vastust.
Võttes kokku peamise oma esimesest isiklikust kohtumisest Jumalaga, võiks teha järgmised järeldused:
Jumal on valgus. Jumal on elu ja ülestõusmine. See, kes satub Tema ligiollu, mõistab kohe, et Jumal on elu ja ülestõusmine. Isegi kui sa sured, astud sa ellu!

Selline on Tema ligiolu. Kas te mäletate, et Eliisa oli sedavõrd,,läbi imbunud“ Pühast Vaimust, et kord, kui tema luudele heideti hukkunud mehe laip, ärkas see ellu. Vaevalt sai see puudutada Eliisa luid, kui ta ärkas ellu. Mõte on selles, et Tema on elu. Tema on ülestõusmine. Tema on rõõm. Tema on armastus. Tema on ülim tarkus.

Jah, selline kahekõne meil toimus... Ta võttis mu oma kätele nagu poja, keda polnud kaua näinud, ja tõstis mind üles. Ja nüüd nägin ma Tema näo kontuure, Tema naeratust. Kui Ta puudutas mind oma kätega, tundsin Tema soojust, tundsin - minu Isa. See oli nii loomulik. Ka varem olin palvetades öelnud "Isa, Meie Isa", kuid ma polnud seda selliselt kogenud. Kuid siin ma kogesin kogu oma olemusega minu Isa!

Tundus, nagu oleks ta istunud troonile ning asetanud mind oma kõrvale. Ta ütles: "Tahan sinuga vestelda. Räägi mulle kõigest. Tahan sinust kõike teada. Mis segab sind mind teenimast, nagu mina tahan? Räägime!" See oli Isa kõnelus pojaga.

Selle vestluse ajal tema suurus, võimsus, Jumalik ülimus otsekui hajus. Ma lihtsalt suhtlesin oma Isaga. Kõik mu ümbruses hajus, jäi vaid osadus Temaga. Vestlus oma Isaga. Ta rääkis mulle, milleks Ta oli mind valinud, milles seisneb minu teenimine, mida ta ootab minult, milline on Tema plaan minule. Meie ajakulu järgi kestis minu kohtumine Jeesusega veidi üle tunni. Oli aasta 1980, märts. On möödunud üle 20 aasta, kuid veel palju, millest Issand kõneles, ei ole sündinud. Peamine on alles ees.