Peame siin öökoosoleku
Sõitsime edasi Kovelisse, linna Valgevene ja Ukraina piiril. Pärale jõudsime südaöö ajal. Olime rõõmsad, laulsime, olime vaimustuses Jumalast, ei mingit soovi puhkuseks või uneks, kuigi olime üle väsinud ja ebatavalisest kuumast ilmast läbimärjad. Üks meist ütles: "Peame siin öökoosoleku!" Hea mõte! Tundsime üht kohalikku töötegijat Vassilit. Leidsime tema vastvalminud suure maja, koputasime. "Vend! Võta meid vastu. Tahaksime pidada öökoosoleku." Vassili oli hämmingus, küsis, et kas me ka kella tunneme, sest oli öö ja kell oli saamas üks. Rääkisime talle suure õhinaga, üksteist katkestades, mida Jumal oli teinud Rovnos. Ei tea, kas ta uskus kõike, aga siiski läks ta inimesi otsima.
Kell oli üks. Tema abikaasa ärkas, andis meile süüa ja inimesed hakkasid vähehaaval kogunema. Pea kõik esimesed tulijad oli vanakesed, kes niikuinii kannatavad unepuuduse all. Tulid uudishimust neid hulle kaema. Rahvast oli umbes viiskümmend. Meie aga põleme. Olime täis veendumust, et Issand toimib imedes nii nagu senini. Üks meist jutustas, mida Jumal oli teinud oma rahva keskel viis tundi tagasi. Kuidas evangeeliumis kirjeldatud imed ja tunnustähed ning Jumala vägi toimisid, kuidas vigased paranesid, inimesed täitusid Püha Vaimuga, haiged said terveks. Ja seda kõike te kohe näete siin ja täna! Ei mingeid kahtlusi. Olime täiesti veendunud Jumala ligiolus. Hakkasime palvetama inimeste eest. Esimene - midagi ei juhtunud. Ei pisarat silmas, ei rõõmu, ei midagi. Julgustasime: "Vend, ära muretse, me palvetame veel." Palvetasime teise venna eest. Tulemus sama.
Kolmanda eest. Küsime: "Koged midagi?" Mees vastab: "Ei midagi." Nii palvetasime viie inimese eest. Tulemus - null. Ei mingit märki ega liikumist! Nägin inimeste silmades ebalust, kahtlusi ja küsimust: "Milleks korraldasite selle öise show?" Kõigepealt hakkasin mina muretsema. Läksin välja vaatama, kas meie Ziguli on alles ja oleks võimalik kiiresti ära sõita, kui memmed-taadid vihastavad ja kummid läbi torkavad. Läksin majja tagasi põgenemiskavatsustega, kui äkki nägin, et kaks inimest kannavad haiget - mis veelgi hullem, halvatut. Sisenen nende järel vaid ühe mõttega - kuidas oleks võimalik kiiresti ära sõita. Siin oodatakse tõelist imet. Nad jõudsid läbi rahva palvetajateni. Keskeas mees nutab: "Mul on hajutatud skleroos. Oma laste ja lähedaste silmade ees ma suren. Täna mu käed ütlesid üles, kuigi ma tunnistan oma usku Jumalasse. Kõik kuulevad tema õnnetust olukorrast. Janis küsis: "Vend, kas usud, et Jumal sind täna tervendab?" Vastus oli lühike: "Jah, usun." Tunnistan, et sel hetkel oli minu usk absoluutses nullis.
Mäletan Janise palvet pea sõna-sõnalt: "Issand, ma tänan Sind selle eest, et kaks tuhat aastat tagasi olid Sinu käed naelutatud Kolgata ristile, et selle mehe käed oleksid terved. Aamen!" Vaevalt oli ta öelnud "aamen", kui kogu taevane vägi langes. Võimas jõgi. Halvatu hüppas üles, ja liikumatud käed tõusid. Kas ta sõrmed puudutasid lage või ei, ei tea, aga tean, et ta oli rõõmust meeletu. Hüppas rahva keskele naabrite ja sugulaste juurde, kallistas, suudles ja hüüdis täisvõimsusel: "Maria, vaata, mis Jumal minuga tegi!" Nii ta jooksis ringi, suudles, nuttis, ja rahvas nuttis. Hakkasime Jumalat tänama ja kui oma silmad avasime, märkasime, et rahvast pea ei olegi enam.
Ainult endine halvatu jookseb ja rõõmutseb. Küsisime Vassililt: "Kus inimesed on?" Olime vähe hirmunud, mis on juhtunud. Vassili vastas: "Läksid inimesi kutsuma." Kella kahe ajal öösel seisis endine halvatu uksel ja võttis vastu tulijaid. Inimesed, kes tundsid tervenenud meest, kogesid, kuidas usk kasvas. Nende silmadest peegeldus usk ja Jumala usaldus. Sellises atmosfääris oli võimatu imedel mitte sündida. Võtsime ringi ja Janis ütles: "Aeg on hiline, palvetame lühidalt. Palvetame iga inimese eest, sest Jumal on siin! Aamen! Kes on esimene?" Astus ette noor mees. Vähi kahtlus. Halvad analüüsid. Mees polnud veel jõudnudki meieni, kui Janis näitas temale näpuga ja küsis: "Vend, kas sa usud, et Jumal sind sellel ööl tervendab? " Mäletan, kuidas ta otse vaimustusega jõudis öelda: "Vennad, see on Jumala tõo..." - ja nuttes põrandale vajus kui viljavihk. Ja nii edasi, kuni hommikuni. Ühegi inimese eest tegelikult me palvetada ei jõudnudki, küsisime vaid tema vajadust ja siis: "Kas usud?"
Eriti rõhutasime momenti, et kas usud, et täna, sel ööl sa saad abi. Inimene jõudis vaevalt noogutada, kui juba koges jumalikku vastust oma palvele. Ja nii kuni hommikuni. Vaid küsimus ja vastus. Nii järgmine, järgmine, järgmine, kogu kogudus. Võimas kogemus!
Hommikul pidime lahkuma. Selles linnas oli tekkinud vaimulik liikumine. Meid saadeti südamlikult teele, vendadel oli ees veel tuhat kilomeetrit autosõitu.
Elasin tol ajal Minskis, kus minu äi oli kohaliku koguduse pastor. Seetõttu pidime sõitma läbi Minski. Teel hakkasin vendi paluma, et nad peatuksid veel lühikeseks koosolekuks minu äia koguduses, kus tol esmaspäeva õhtul oli kahel kooril proov ja kogudusel piiblitund. Jõudsime Minskisse õhtul. Ja pärast tavakoosolekut andis äi loa veel lühidalt Sõna jagada ja palvetada. Olime kõik üle väsinud. Vennad kiirustasid koduteele, sest pidid jõudma hommikuks tööle. Jumala vägi ei olnud nii võimas kui eelnevates kohtades. Teel aga, alles hiljem meenus see mulle, oli Janis öelnud: "Arkadi! Jumal avas mulle, et ta õnnistab sind täna väga võimsalt." Koosoleku lõppedes ütles Janis: „Arkadi, las kogudus õnnistab meid teeleminekul." Ja sel hetkel, kui kogudus alustas palvet, toimus minu esimene kohtumine vaimus oma Jumalaga.