Kuidas sain osaliseks Tallinna ärkamisliikumises

Olid kaheksakümnendad aastad. Elasin ja töötasin noore mehena Minskis. Pidasin end sügavalt usklikuks inimeseks ja kogenud kristlaseks. Juba viisteist aastat olin püüdnud innukalt teenida Issandat ja elada Jumala kartuses. Uurisin hoolega Piiblit ja evangeeliume teadsin enamjagu peast. Armastasin teenida.
Ja siis saabusid ühel päeval Minskisse minu koju mõned mu sõbrad Baltikumist. Ainsana on täna (aastal 2009) nendest veel planeedil Maa mu sõber Janis, kes teenib Issandat Jelgavas Nelipühi koguduste piiskopina, teised on juba igavikus. Kuna ka mina olen veel teenistuses Maa peal, saan tunnistada tolle aja sündmustest.

Mehed-vennad olid Minskisse jõudes täis vaimustust ja indu, nendest õhkus jõudu ja õnne. Nad kinnitasid: "Arkadi, sa saad näha seda, millest kirjutavad evangeeliumid. Sa näed seda kõike oma silmadega. Tule meiega kuulutusreisile Ukrainasse Rovno linna.“ Nõustusin. Jõudsime samal õhtul Rovnosse nelipühilaste õhtuseks koosolekuks. Oli rahvusvahelise naistepäeva eelõhtu. Nelipühilaste koosolekud toimusid sel ajal illegaalselt suurtes Ukraina kodudes.

Meid võeti vastu ettevaatlikult. Öeldi: "Vennad! Tallinna vaimulikust liikumisest oleme kuulnud nii head kui ka mitte head. Meie teil teenida oma kokkutulekul ei luba. Vabandame! Aga pärast koosolekut jäävad kohale ainult meie koguduse töötegijad vennad ja siis võite meile näidata kõike, mida omate.“ Nõustusime. Rahvast oli kogunenud suur hulk, sest kuuldus, et vennad on tulnud Baltikumist. Huvi neid kuulda oli suur, sest nn Tallinna liikumisest oli liikvel igasuguseid lugusid.

Koosolek lõppes. Rahvas valgus välja. Paljud nendest aga ei läinud koju, vaid jäid äraootavalt kõndima maja lähistele. Meie jäime. Tollane vanempastor, võimsa kasvuga nagu Koljat, ütles: "Vennad, me leppisime omavahel, et alustate minust. Olen koguduse karjane ja vastutan kõige toimuva eest. Palvetage minu eest. Ja kõik, mis teil on, las toimuda – palun! Kui on prohvetisõnum või midagi muud, palun. Andke kõik, mis teil on!"