Kohtumine Jeesusega
See oli Tallinna ärkamise alguspäevadel. Olime teenimas Minskis. Põlvitasin vendade keskele, et palvetada. Vaevalt sain toetuda ühele põlvele, kui tunnen - lendan kuhugi.
Esmakordselt kogesin midagi sellist oma elus. Teised arvasid, et minestasin. Viimane, mida mäletan - haarasin vend Janise kaelast. Kõik! Vennad otsustasid, et kaotasin teadvuse, tõstsid mind üles ja asetasid seina veeres olevatele toolidele lebama. Väljusin oma kehast. Ei tundnud midagi, ei mõistnud, mis minuga sündis. Alles hiljem, kui mind toolidele asetati, teadvustasin, et nägin kõike ruumis toimuvat ülalt. Ma ei mõistnud, mis see oli, aga see oli huvitav. Vaatasin ülalt ja nägin, kuidas koosolek jätkus ja vennad palvetasid minu kahe sõbra, Kolja ja Ljonja eest, kes igatsesid värsket Püha Vaimu võidmist.
Oma innukuses tormasid nad ette, aga enne vendadeni jõudmist juba kukkusid. Sel hetkel tundus see mulle väga naljakana. Siis nägin enda juurde tulemas vendi, kes üritasid mind teadvusele tuua nuuskpiirituse abil. Tulin hetkeks teadvusele ja taipasin - olen halvatud. Sada protsenti halvatud! Ei saanud liigutada ei silmi, ei suud ega sõrmi. Isegi kulme ei suutnud kergitada. Teadsin, et elan, aga ei suutnud end millegagi avaldada, ei mingit signaali teistele anda. Sajaprotsendiline halvatus. Tahtsin neile öelda, et mul on hea ja meeldiv olla, et nad jätaksid mind rahule. Siis äkki suutsin oma suud veidi praotada ja öelda: "Jätke mind rahule!" Vaid need sõnad.
Just sel hetkel, kui mind rahule jäeti, väljusin oma kehast. Esimesel hetkel haaras mind ebamaine rõõm. Maa peal sellist rõõmu ei ole. Ka kõige võimsamad elamused, mida kogeme - Püha Vaimuga ristimine, tervenemine - ei suuda anda sellist rõõmu. Isegi kui summeerida kõik maised rõõmud ja tuua need ühisele nimetajale, ei ole see taevase rõõmuga võrreldav. See uskumatult suur rõõm ei ole mitte millegagi seletatav. Nähtavasti kui inimene jätab maha oma maise keha, rõõmustab meie hing üliväga. See on suurepärane! Rõõm! Nagu saaksid osa rõõmu suurest kosest. See oli esimene tunne, kogemus.
Teine tunnetus: Ma otsekui sulandusin igavikuga. Surma enam ei ole! Oled juba astunud üle selle läve. Seda mõistsin kohe. Raske on sõnades väljendada seda kogemust. Mõistad, et oled igaviku poeg. Aeg seisatus, kui astusin välja oma surelikust ihust, Aadama ihust!
Kolmas tähelepanek: sa liigud ruumis mõttekiirusega, kiiremini kui valgus. Kui väljusin ihust, nägin ülalt linna tänavavalgustust. See kõik hajus kiiresti, jäi kaugele maha. Lendasin pimeduses. Minuga olid kaasas aga mu tunded, mälu ja mõistus. Tähendab, sa eksisteerid ilma füüsilise olemuseta. Oled nagu gaasipilv. Ja samal ajal on kogu sinu tunnetus teravdatud, suurendatud, selgem. Näed kõike kogu oma olemusega, aga silmi ei ole. Kogu sinu olemus kuuleb ja mõtlemine on väga ergas. Oo, milline tunnetus! Ja selles seisundis liigun suure kiirusega. Oi, milline tunnetus, võimatu sõnades väljendada.
Näen, eespool mingi pilv. Selle pilve sisemust valgustab ebatavaline valgus. Näib, nagu oleks seal võimas valguseallikas, prožektor või …