Vennad, Jumal on siin!

Mees põlvitas. Oma kasvult oli ta põlvedel pea minu pikkune. Alustasime palvega. Vaevalt jõudsid palvetajad panna temale oma käed, kui mehe silmadest lausa purskusid pisarad. Selline ahastus ja nutt, nagu oleks ta oma ainsa poja kaotanud. Olin segaduses. Esimest korda elus nägin, et suur, tugev ja jõuline mees lausa ägab nutuojades. Läbi pisarate hüüdis ta oma vendadele: "Vennad, Jumal on siin!" Ja samal hetkel muutus vendade osadus äkki "lausvihmaks, hiliseks vihmaks". Toimus tõeline nutus ägamine. Jumala ligiolu oli nii võimas, et ei keegi suutnud rääkida, kõik nutsid ohjeldamatult. Inimesed, kes olid lahkunud ja kõndisid tänaval, kuuldes ja nähes, mis toimub, hakkasid tagasi tulema. Meile oli avatud võimalus palvetada inimeste vajaduste eest. See, mis hakkas toimuma, oli uskumatu. Olin sellisel koosolekul esimest korda ja imetlesin toimuvat. Jumal kuulis oma sulaste palveid! Tervendas ja õnnistas. Nii kui alustame palvet, inimesed kukkusid, rõõmustasid ja juubeldasid. Minu esimene kogemus – võimas Jumala vägi, täitusin Jumala erilise ligioluga, kogesin kirjeldamatut Jumala armastust. Oli öö ja kell ligines kolmele. Imeline Jumala ligiolu! Igas liigutuses, igas sõnas. Aeg lihtsalt sundis meid lõpetama, sest juba järgmiseks hommikuks kella kümneks oli määratud koosolek suures külas, kus elas palju usklikke. Meid oli kutsunud sellesse Ukraina külasse Peremõš Jumala sulane Viktor Filimonov, Jumala andidega varustatud mees. Aga magada me keegi ei suutnud, kuigi püüdsime.

Hommikul jõudsime külla. Rahvast oli koos meeletu hulk. Inimesed olid kui kokku litsutud heeringad tünnis. Ka Rovnost oli kohale sõitnud palju inimesi. Alustasime koosolekuga. Mäletan, kuidas vend Janis alustas jutlust ja samal hetkel langes Jumala vägi üle inimeste. Terve esimene rida langes põrandale. Kohalikud töötegijad soovisid Jumala väge nähes ja kogedes, et palvetaksime nende eest personaalselt. Palvetasime kahe väga koguka venna eest, kes kogesid õnnistust, aga midagi üleloomulikku ei juhtunud. Kolmanda venna nimi oli Boris. Mäletan, et tema oli hästi kõhn mees. Seisime neljakesi poolringis Borisi ümber. Ta ei põlvitanud, seisis meie ees. Esimeste ridadeni oli umbes kolm meetrit. Hetkel, kui käed tõstsime, ilma et oleksime isegi teda puudutanud, tõusis ta põrandast lahti ja lendas poolkaares nagu rakett saali poole. Kõik seisid, kuna oli alanud palve. Esimeses reas seisjad sirutasid instinktiivselt käed välja, et teda kinni püüda. Peaaegu käteni jõudes lendas Boris aga jälle meie juurde tagasi. Ja taas saali suunas ja taas tagasi. Kõigi nähes! Rahvast valdas suur ehmatus. Aga need kaks raskekaalulist meest, kelle eest olime palvetanud, langesid põlvedele ja järjekordsel maandumisel haarasid Borisi pükstest ja rihmast kinni ja jäid tema külge rippuma. Mõtlesin: "Issand, kui vaid rihm vastu peaks! Aga niiviisi ta tõuseks taevani."

Toimus nagu kaalumine, ikka siia-sinna. Varsti mees rahunes ja teenistus võis jätkuda. Seda vaimulikku õhkkonda on võimatu kirjeldada. Nägin, kuidas inimesed, kes olid kaua igatsenud kogeda Püha Vaimuga ristimist, silmapilkselt Püha Vaimu täis said. Vaevalt jõuti öelda: "Jeesuse nimel!" ja juba see sündis. See oli võimas jumalik vägi. Mäletan, et see oli liitkogudus. Baptistid olid ühinenud nelipühilastega 1945. aastal sundkorras nn Augusti kokkuleppe alusel. Võimude eesmärk oli kustutada nelipühilikku Püha Vaimu tuld. Koguduse juhtkond oli baptistlik. Paljud olid Püha Vaimu ristimiseta. Selline see kogudus oli.

Seejärel jätkasime palvega haigete eest. Jagunesime kaheks paariks. Mina jäin Janisele abiks. Esimene, kelle eest palusime, oli üks hästi kogukas õde. Ei mäletagi, mis haigus tal oli, aga hetkega oli ta põrandal. Sellel päeval said vähemalt 90% inimestest, kelle eest palvetati, vastuse oma igatsusele sealsamas ja kohe tervenemise või Püha Vaimu ristimise. Inimesed, kes palvemajast möödusid, astusid sealt kostvaid hääli kuuldes uudishimust lävele, kukkusid ja parandasid meelt. Uskumatu! Kukkusid, hakkasid nutma ja otsisid andestust. Lihtsalt Jumala Vägi tegutses. Isegi jutlusi polnud vaja. Hulk inimesi paluvad, karjuvad, ühed kukuvad, teised lendavad. Täielik arusaamatus! Mõistus ei suuda sellist olukorda seletada. Üks hüüab: "Halleluuja!", teine kõneleb arusaamatutes keeltes, üks vaikselt, teine hästi kõvasti. Ja inimesed, kes lävele astuvad, parandavad meelt. Selline koosolek oli minu jaoks vapustav. Ma kogesin oma sisemuses seda imelist väge. Jumal puudutas mind. Jutlustasin. Oma meelest päris tavalise jutluse Nehemjast ja Jeruusalemma müürist, aga jutluse mõju oli mulle üllatus. Mina ja mu sõbrad kogesime Jumala väge. Inimeste reageering oli enneolematu. See kõik oli õnnistus ülalt. Koosolek kestis pea kümme tundi. Ilma ühegi vaheajata. Olime higist märjad, nagu oleksime tulnud paduvihma käest.