Olin kui tühi anum, mida täidetakse

Lendasin, või õigemini sisenesin sellesse ruumi. Nagu uttu! Paremalt langes minu poole võimsa valguse voog. See voog, kohtudes selle imelise udupilvega, süütas selle erilise valgusega. Kui selle valguse kiired puudutasid mind, kogesin: Jumal on valgus! See valgus ei ole füüsiline nähe, kuigi kannab, nagu iga valgus, soojust ja hävitab pimedust, aga eelkõige kannab see eneses elu. Ja sa tunnetad seda. Kui selle valguse esimesed kiired mind puudutasid, siis kogesin, et minus süttis Jumala elu. See ei ole lihtsalt puudutus, see on kokkupuude Jumalaga. Sa hakkad täituma sellega, mis kuulub Jumalale, tema jõuga, moraalsete ja intellektuaalsete omadustega. Olin kui tühi anum, mida täidetakse. Hakkasin kogema Jumala armastust. Olin varem ristitud Püha Vaimuga, ma juba eelnevalt veidi mõistsin Jumala armastust. Aga kui Jumala valgus tuli tema ligiolust, siis sai kõik uue tähenduse. Ma veel ei näinud tema nägu, vaid tema labajalgu.

Aga juba selles kogesin, kuidas kogu loodu ärkab ellu. Kõik! Vaid tema jalapöiad, ja kõik on joodetud eluga, valgusega, armastusega. Ei mingit pimedust, ei mingit. Mida ligemale ta tuli, seda suurema jõuga tema elu ilmus. Kogesin seda. Aga kõige enam hämmastas mind Jumala armastus! Olin juba ammu usklik, olin kogenud oma maise isa armastust - ma mõistsin, mis on armastus. Kui aga tema tuli ikka lähemale, siis tema armastus (ei oska leida selle kirjeldamiseks sõnu) neelas mind, kattis üleni. Armastus! Tajusin mõtet oma teadvuses - Issand, kui palju aastaid olen olnud usklik, ja üldsegi ei teadnud, et sa nii armastad inimest! Ütlesin: "Issand, anna andeks!" Tema lähenedes kogesin tema valguses - ei mingit kahtlust, mu vaim mõistis - see on Jumal, Jeesus Kristus! Ma otsekui kangestusin tema lähenedes, tundes tema ligiolu. Olin tervelt haaratud tema ülevusest, tema ilust, tema elust.