Anna oma Sõna Püha Vaimus

Märkasin, et vennad algasid uut päeva kui täiesti uut lehekülge. Oma põlvedel panid nad pead vastu põrandat ja palvetasid. Minule oli see pilt vapustav, kuid täna, teades, mida kujutab endast hingeline inimene, mõistan seda. Sain oma esimese õppetunni just nendelt vendadelt. Nad olid põrandal ja ütlesid: "Issand, me ei tea mitte midagi! Mitte miii...dagi!" Mehed, suurte kogemustega teenimises, teadlikud Jumala tahtest, ütlevad: "Issand, me teame vaid üht täna sõidab siia kokku suur hulk inimesi üle kogu selle hiiglasuure maa, ja nad vajavad Sõna Sinult. Issand, me ei tõuse enne, kui Sina avad meile õnnistuste ukse." Neil oli aega veel viis-kuus tundi ja nad palusid: "Anna oma Sõna Püha Vaimus!" Kui lapsed! Nad nutsid! Mind see hämmastas, sest mehed olid targad ja kogemustega. Aga nemad nutavad nagu lapsed! Tahtsin neile öelda: "Avage oma suu ja teenige! Teil on ju kogemused, te olete nii palju näinud! Teie aga ütlete, et olete tühjad ja vaesed.“

Nüüd mõistan seda esimest põhimõtet – kui pöördud hommikul oma Jumala poole, täna teda tema armastuse eest, tema armu eest, tema suuruse eest ja ütle: "Issand! Mul seisab täna ees teenimine, tulen Sinu ette, olen absoluutne null! Ma ei räägi Sulle sellest, mis oli eelmisel päeval ja sellele eelnevatel päevadel, tahan alustada uut päeva uuelt leheküljelt. Mul ei ole midagi, ma ei toetu ei oma kogemustele, ei oma mõistusele ega andekusele. Olen Eikeegi! Veelgi enam, ma ei toetu teiste inimeste kogemustele, nende ilmutustele, mitte kellelegi, vaid Sinule, Issand! Palun Sinult Sõna! Usun Sinu tõotustesse. Olen tühi." Umbes selline oli Tallinna meeste meelelaad. See peaks olema Issanda töötegijate esimene põhimõte - tulla Issanda ette tühjana. Nii annad sa võimaluse Pühale Vaimule alustada oma teenimist Kolgatalt.
Selline oli minu teine kohtumine Jumalaga ja mõned järeldused: Kogesin lihtsat tõde nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus minus (Gl 2:20).