Mõned mõtted seoses eelnevaga

Kiri heebrealastele 10:19 julgustab meid sisenema “kõige pühamasse paika"! Vennad, et meil on siis Jeesuse vere varal julgus sisse minna kõige pühamasse paika südamega usukülluses...

Mingem! Olgu meil selleks julgus. Vana Seaduse aegadel oli selline võimalus vaid kord aastas ja vaid ülempreestril. Jeesus avas tee sinna oma järgijatele. Sina, Jeesust armastav uuestisündinud inimene, kuulud kuninglike preestrite hulka. Apostel Peetrus kinnitab: Teie aga olete “valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas, et kuulutaksite tema kiidetavust“ ... (1 Pt 2:9) Mingem!

Kõigepealt: olgem julged! Astugem Kolgatale ja andkem end risti lüüa koos Jeesusega. Sisenegem läbi Jeesuse vere ja surma, meie surma, uude ülestõusmisellu. Ja siis – kõige pühamasse paika. Ja siis silmast-silma TEMAGA! Sealt algavad õnnistused.  ...nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus. Ja mida ma nüüd elan ihus, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud, ja on iseenese loovutanud minu eest." (Gl 2:20).

Meil on võimalik elada kahel viisil - kas koos Jumalaga või Jumal meis. Esimesel juhul saab Jumal mõjutada meie tundeid, mõistust, me näime vagadena, aga jumalik jõud puudub. Selline elu ei ole see päris õige elu, mille Jeesus omadele tõi.

Minu elu põhiteema, millest Issand Jeesus mulle kõneles, oli: meie vana inimene, s.o meie kogemused, meie teadmised, meie tunded, meie andekus, meie oskused, on Jumala silmis suur null. Ja kui meie seda samuti mõistame, siis Jumal võtab selle nulli ja loob sellest uut, Jumala au!

Miks paljud tugevad jumalamehed on langenud? Ei suuda vastu seista kiusatustele! Issand ütles: "Ma ei saa teile anda oma väge, sest te ei ole mõistnud, et Jumala inimene peab hülgama oma hingelise - vana inimese. Saades minu käest annid, muutub ta samas langemise kandidaadiks. Auahnus ja uhkus avavad sissepääsu pimeduse jõududele, Ta langeb. Kui aga vana inimene on ristil, siis saab meis meelevalla Jumala Püha Vaim. Ta toob meisse uued soovid, oma annid. Ja siis võtab Jumal need meie annid, mis olid risti löödud, kasutusele oma auks. Nii kasutab Issand ka meie loomupärast andekust. Vastasel juhul saab meie andekus meile surmaks, kuna omistame enestele Jumala au! Lihtne võimas tõde: nüüd ei ela enam mina...!